Hiiumaalt Austraaliasse hinge ravima

HELJA KAPTEIN, Hiiu Leht

Hiiumaa tüdruk ja juba kooliajal Hiiu Lehe kaastöölisena alustanud ajakirjanik Airi Ilisson-Cruz sai valmis oma esimese raamatu „Minu Austraalia“, mis räägib autori eneseotsinguist maakera kuklapoolel.

Airi Ilisson-Cruz esitles raamatut, mille sisuks Austraalia avastamine läbi isikliku kogemuse, juuli lõpu esmaspäeval Tallinnas Lost Continendi nimelises kohvikus. Esitlusele jõudes üllatas, et ruumikas „ausside kõrts“ hakkas kitsaks jääma rahvamassile, kes esitlusele oli kohale tulnud.

 Selleks, et pikka-pikka ootamist autogrammisabas huvitavamaks muuta vestlesin kokkutulnutega. Klassijuhataja ja emakeeleõpetaja Tiiu Heldema meenutas, et just tema soovitas Airil minna Tartusse ajakirjandust õppima. „Ta kirjutas juba kooli ajal huvitavaid kirjandeid, artikleid, mida avaldati Hiiu Lehes ja  toimetas koolilehte,“ andis õpetaja tagasivaate sulesepa kooliaastatele.

Airi õde Triin Ilisson, kes ise veetnud aastaid Kanadas, arvas, et ehk nüüd näeb õde sagedamini, sest Airi, tema Austraaliast leitud abikaasa Erwin Cruz ja nende pisitütar Eneken jäävad loodetavasti millalgi peatselt aastaks-paariks Eestisse elama. „Ega nad ise ka veel päris täpselt ei tea, mida edasi, aga Erwin tahab Tartu ülikoolis end täiendada,“ rääkis õe pere kavatsustest Triin Ilisson.

Raamatu kirjastaja Epp Petrone ütles, et on Airi hea ja „vana“ sõber. „Mina olen ka raamatu esimeses peatükis kirjas, sest just mina vedasin Airi Indiasse kaasa. Airi on hea energiaga inimene, kellega koos on võimalik ka hääletades rännata,“ oli kirjastaja nagu hea sõber kunagi, Airist vaimustuses.

Raamatus Lana nime all esinev sõbranna Svetlana, kellega Airi tutvus interneti vahendusel reisikaaslast otsides, meenutas, et Airiga koos läksid kõigepealt Taisse, kus mõlemad läbisid  sukeldumiskursused ja sõitsid siis edasi Austraaliasse. „Tänu Airi heale suhtlusoskusele olime juba kolmandal päeval farmis tööl arbuuse tõstmas,“ rääkis Svetlana ja selgitas: “Ta vaatab oma siniste silmadega siiralt otsa ja kõik – tema käes on suhtlus nii lihtne! Airi on easy-going, st kergesti kaasaminev, väga sõbralik ja särav inimene,“ iseloomustas Svetlana Airit.

Svetlana mõtles natuke ja arvas, et kui võimalik, läheks uuesti. „Ma ei kahtese midagi, kuigi seal olles oli koduigatsus ja füüsiliselt raske töö. Edaspidigi tahaks reisida, elu nautida ja midagi põnevat teha!“ oli Airi sõbratar ja reisikaaslane kindel.

Raamatu autorini jõudes tundsin, kuidas kogu tema energia, sära ja heasoovlikkus hakkab ka minusse voolama. Lihtsalt ja avalalt naeratades ütles Airi, et Eesti inimesed kardavad naeratada, Austraalias ja mujal maailmas seda hirmu ei ole: “Inimesed on avatud, nendega on lihtsam suhelda. Osa lugusid on aga sellised, mis lihtsalt juhtuvad, nagu oleks kusagil üleval juba ette paika pandud. Näiteks paned end tööbüroosse kirja ja järgmisel nädalal helistatakse, et kas te ei tahaks Elton Johni kingi minna sorteerima,“ tõi ta näite, kuidas elu ise uusi ja ootamatuid võimalusi pakub.

Raamatu kirjutamist nimetas autor asjade loomulikuks käiguks. „Olen kümme aastat ajakirjanduses olnud ja kirjutamine on minu elu loomulik osa. Blogimine ja erinevate ajakirjade jaoks artiklite kokkusobitamine paneb endas selgusele jõudma - kirjutad mõne asja läbi ja seejärel näed seda uutmoodi. Raamat on tagasipeegeldus elust ja sealt saab Aussisse reisiv noor palju praktilisi nõuandeid. Kõik on tõsi, aga see üks känguru, kes raamatus oma lugusid räägib... las igas päevas olla killuke fantaasiat.“

Kirjutamisprotsessi võrdles ta lapse sünnitamisega. „Kui lõpuks valmis sain, siis oli tühi tunne. Kirjutamist ja ümberkirjutamist ja toimetamist jätkus veel kolmeks kuuks. On meeldiv, et nii palju sõpru ja tuttavaid on tulnud esitlusele – tundub, et raamat tuli kui terve laps,“ oli Airi Ilisson-Cruz rõõmus ja elevil.

Lugejale võiks „Minu Austraalia“ silme ette tuua autori lapsepõlve lemmikraamatu – Teet Kallase  „Heliseb, kõliseb“, millest Airi Ilisson-Cruz inspiratsiooni ammutas: „Kellele meeldib Kallase raamat, sellele võib ka minu raamat huvi pakkuda.“

Autori sõnul oli ka enne reisile minemist tema elus kõik korras, aga hing ihkas midagi, mida ta sõnadesse ei suutnud vormida. Peale pikki rännakuid erinevais maades ja elamist võõrsil sai selgeks, mida hingerahu saavutamiseks tarvis. „Nüüd on mul hingerahu, mees, imearmas tütar ja raamat ühest eluetapist,“ sõnas Airi Ilisson-Cruz täis rahulolu.

„Austraalias on hea elada, aga minu päriskodu on Hiiumaa. Ükskõik kus maailmas sa parasjagu ringi kondad, ikka on soe teada, et on olemas see päris oma koht, kuhu minna,“ oli hiidlanna siiralt õnnelik. Teekond, mille eesmärki ta tagantjärgi tunnetas, on ringiga koju tagasi jõudnud. Kui üks spiraali keerd saab täis, siis algab järgmine.