ANDRES, hariduselt geograaf ja ametilt kontorirott, veetis 2008. aastal Austraalias 8 imetoredat kuud, ja pajatab natuke oma Darwini töökogemustest. Darwini kohta pikemalt vaata ka siit.

Darwinisse jõudsin olekus, kus pangaarvele oli jäänud kõigest 260 dollarit. Esmatähtis on muidugi leida odav elamiskoht ja seejärel sukelduda kohe tööotsingutesse.

Darwin on väidetavalt keskmisest kõrgemate palkadega kant. Võib-olla see nii ongi, kuid eks head palka leiab mujaltki. Kõrgete lootustega asusin minagi otsima ja viisin oma CV’d ja paperworki 4 tööbüroosse. Esimeseks töökohaks sai aga hoopis Darwini kasiino, kuhu sõbrad mind kaasa vedasid. Nimelt oli tulemas lõunapoolkera suurim vabaõhudinee, kuhu oodati 3500 õhtukleitides ja smokingutes külalist. Mõistetavalt oli kasiinol vaja kiiresti väga palju ajutist tööjõudu. Nii olin siis minagi tööintervjuul:  tere, kas sul baaritöö kogemust on? Ah et ei ole! Väga hea, sa hakkad baarmeniks... Nii lihtne see oligi, töökoht baarmenina käes! Hea uudis oli see, et enne Suurt Õhtut tuli nädal aega üritust korraldada ja peale üritust ka koristada, nii et mõnus töö oli veidi pikemaks ajaks olemas. Seega üks koht, kus tööd saada on igasugused suurüritused – festivalid, peod, messid, laadad ja hobuste võiduajamised. Reeglina on seal ka palk suhteliselt hea, noh nii 20-26 $ tunnis.

Teine töökoht, mille sain, oli seotud tutvustega. Jah, ka Austraalias on oluline, et keegi sind soovitab. Niisiis olin ma ühes töökontoris nimetanud, et mu sõber töötas ka nende heaks. Millegipärast oli sõber jätnud asutuses kustumatu mulje ja nii sain minagi töö – nimelt laeva gaasitorudest tühjakslossimisel. Töö kahel päeval 12 tundi järjest kella kuuest kuueni, alustuseks hommikujaheduses ja edasi päeva kuumuses, pimedast pimedani. Meie meeskonna ülesanne oli kraanaga 20-meetriste gaasitorude autodelt maha tõstmine. See oli suhteliselt ohtlik töö, eriti kui torud kraana otsas suure hooga kõikuma hakkasid, ähvardades sind auto porte vastu puruks litsuda või trosside otsast alla kukkuda. Aga palka sai selle töö eest koguni 33 $ tunnis, mis osutus ka minu Austraalia karjääri rekordiks. Tööandja oli MMC (Mining, Maintenance & Construction).
MMC’ga puutusin ma kokku veelgi, sest sarnaselt oma sõbraga suutsin minagi neile hästi meelde jääda. Järgmine töö, millega nad mind üllatasid oli kullakaevanduses kullapesemisseadmete remont. Ja olid need alles seadmed! Tegemist polnud kullapannidega vaid keerulise masinavärgiga, mille abil sai tonnist maagist 1-2 grammi puhast kulda. Igatahes algab Austraalias igasugune kaevandustöö narkotestiga. Niisiis, kui tahate kaevandustes rämedat pappi teenida, siis ei maksa enne mõnda aega midagi narkootilist sisse süüa, süstida ega hingata. Peale testi tegemist läks mul sõit nädalaks ajaks kaevandusasulasse nimega Pine Creek, kus meie ad hoc töögrupi ülesandeks oli assisteerida läänerannikult pärit kullamasinate hooldajaid kullamaagi jahvatustrumlite sisevooderdiste väljavahetamisel. Töö oli raske, tolmune, porine, kuum (trumlite sees oli temperatuur 50-70 C ja õues 35 C) ja 12 tunnise vahetusega. Püsti hoidis mind ainult teadmine, et laagris saab tasuta head sööki, makstakse head palka ja varsti on see kõik läbi. Samas midagi sellist polnud ma varem kogenud – tuledesäras masinavärk troopikaöös, raskelt jalgu järel lohistavad, kriimude nägude ja poriste riietega öise vahetuse mehed, kaevandust ümbritsev lõputu puissavann, mis on täis kummalist vaikust. Jah mehed, kes seal iga päev töötavad on tõesti terasest!

Darwinis jätkasin ma oma karjääri vabaõhuüritusi korraldavas ettevõttes. Selle töökoha ajasin täiesti ise välja, helistasin ja pakkusin ennast kui kogemustega töötajat (mis oli ka muide tõsi). Tegemist oli paraku üsna tagasihoidlikku palga (16 $/h) ja mitte kuigi huvitava tööga – noh näiteks toolide pesemine ja laudade ühest hunnikust teise tõstmisega. Siiski mõned helgemad momendid olid, kui panime telke ja varikatuseid ülesse Darwini botaanikaaias, mis on väga kaunis koht. Toredad olid ka seal toimunud üritused – Darwini festival ja Kaisumõmmi piknik. Kohe südantsoojendav on selliste ürituste jaoks töötada ja ise oma töö vilju nautida!

Kõige kummalisem lugu oli aga töökohaga, mis sai mu koristajakarjääri esimeseks ja seni viimaseks verstapostiks. Nimelt palkas meid töökuulutusele reageerimise peale tööle ukraina juurtega proua nimega Regina, kes tegi allhanget ühele ettevõttele, mis koristas ühte Darwinis asuvat sõjaväebaasi. Pikantseks teeb selle loo asjaolu, et sõjaväeosas tohivad põhimõtteliselt viibida ainult Austraalia kodanikud, ning see, et Regina maksis meile palka mustalt. Nii kõndis iga päev sõjaväeossa sisse iiri-briti-belgia-rootsi-eesti-itaalia-jamisiganesmaade backpacker-luurajate rühm. Armeekontorite koristamise käigus sattusid mu kolleegid nii mõndagi huvitavasse kohta. Kõige põnevam oli ruum, kus laual asusid Afganistani taktikalised kaardid. Mõne aja pärast vallandati enamus backpackereid seletamatutel põhjustel. Aga ainult selleks, et enamust neist paari päeva jooksul tööle tagasi võtta – tundub, et üheltpoolt ei meeldinud sõjarditele rahvusvaheline koristusrühm nende territooriumil, teisalt tuli aga koridore ja peldikuid puhastada ning OZ sõdurid seda ei viitsinud. Seda tööd sain teha õnneks ainult ühe nädala, sest ühel päeval mind lihtsalt väravast enam sisse ei lastud. See ei teinudki mind väga kurvaks.

Niisiis resümee. Tööbüroodest, kuhu oma paberid viisin sain tööd ainult ühest (MMC), teisest (Workpac) anti mulle sõbralikul toonil pidevalt lootust, et kohe-kohe tuleb midagi, ning kahest (Skilled ja Grunt) ei tulnud kippu ega kõppu. Seega tuleb ise ajalehti lapata, noolida tööbüroosid ja loota sõpradele. Nii saab lõpuks kindlasti tööd ja raha, et jälle edasi reisida, kasvõi Darwini külje all asuvatesse Kakadu ja Litchfieldi rahvusparkidesse!