TAAVI

Austraalias käimine ja elamine on minu sõprade hulgas saanud väga tavaliseks. Plaanide pidamine Austraaliasse minemise osas vahest veelgi sagedasem. Seega ei olnud minu jaoks suureks üllatuseks, kui ma ühel detsembrikuu päeval avastasin, et osa sõpru on liikunud planeerimisfaasist elluviimisfaasi ning kindlalt paari kuu pärast juba Austraaliasse minemas. Klõpsisin paar minutit sihitult erinevaid ikoone arvutiekraanil ja sulgesin-avasin erinevaid programme, heitsin veel pilgu aknast porisele Tiigi tänavale Tartus ning minu jaoks oli asi selge – ma lähen Austraaliasse.

Suurt ettevõtmist see minult ei nõudnud, sest Austraalia valitsuse poolt on working holiday viisa taotlemine tehtud väga lihtsaks, lennupileteid on lihtne soetada internetist, eelnevalt Austraalias käinud olnud on internetti paigutanud ohtralt kasulikku infot (eelkõige Helle-Mai, suur tänu) ja minemise initsiaatoriks olnud sõbrad viinud ennast kurssi elu-olulisega. Austraalia viinamarjaistandusest laekuma hakkavad ärevad sõnumid Lauralt olid ilmselgeks märgiks, et korilusest Austraalia ohtrates istandustes tuleb heaga kõrvale hoida. Nii ma siis lonkisin ühel porisel talveööl koju Zavoodist ja mõtlesin välja – mina lähen kalalaeva pardale.

Kalalaeva otsinguid alustasin Fremantle sadamas Lääne-Austraalias, kus madrusesärki riietatuna kuulutasin nii kontoritubades kui ka sadama müügipunktides kui kõva kalamees ma olen, kuid kalalaevad olid ära läinud juba merele. Peale autoostu suundusin kalalaeva otsima Perthist põhjapoole jäävatesse väikestesse sadamatesse kuni sain kolmanda madruse koha lobsterilaeva James Jordan pardale. Töö ja vile ning kurjad haigused käisid käsikäes kuni ühel päeval skipper Tim teatas, et minu teeneid nad enam ei vaja. Mis siis ikka, s.tt lugu küll, aga pole hullu – mina lähen krevetitraaleri peale.

400 km hääletamist Geraldtonist Carnarvorni, seal selga madrusesärk ning hopsti sadamasse, peale sama plaat mis ennegi – näete big herring fisherman from Estonia arrived. Ja juba ma olingi arvatud krevetitraaleri N.W.Levilliani meeskonda ning järgmisel päeval ootamas 26 päevane püügiretk Shark Bays, samas esmane visiit laevale ja kohtumine meeskonna liikmetega jahutas minu optimismi püügiretke osas. Piisas esimesest püügiööst, et mõista, welcome to hell! Sisendasin järgnevatel päevadel endale ikka, et olen kõva meremees ja mina pean vastu, aga peale 6 ööd ja päeva tuli mõistus koju – mina pean põgenema krevetilaeva pardalt.

 

Lõplikult otsustasin põgeneda, kui mobiiltelefoni sisselülitades saabus sõnum Tim Bogle-ilt: Taavi, chook is unable to work on the boat. We have another 5 weeks work to do - with lots of paid days off. Please call. Saadetud 24.aprill. Mina loen sõnumit 28-ndal ja Tim kedagi juba leidnud, aga lubab et leiab mulle koha ka kuskil mujal. Otsustav ajend põrgust põgenemiseks olemas. Lisaks sellele hulgaliselt argumente mis mind veensid:
1. TERVIS: töö iseenesest algas laeval õhtul kell 17, kui hakati traalima, mis siis käib päikeseloojangust päikesetõusuni. peale traalimise lõppu tegeleti tunde scallopsite shuckinguga (kammloomade rookimine). Kell 11 veel tund aega vähemalt laevateki puhastamiseks. 12 sai tööga ühele poole, siis dušš endale ning midagi kõhtu ning kell 12.30 kajutisse. Kell 16-17 uuesti üles, enamjaolt tõelise zombina, esimese hooga kõik jube ere. Viiendal päeval ma ikka juba tundsin, kuidas selles magamatusest silmad valutavad ning paremasse silma oli tekkinud ka selline verevalumi taoline punane rõngas. Kogu aeg töötad laeval märgade kinnastega ning kannad kummisaapaid, kus jalad meeletult higistavad ning igasugune mustusesaast tekitab kehale kõiksugu vinne-punne-mädapaistetust. Rachel nägi seal laeval üsna jube välja ning tekkis tal mingi kolle ka näkku ning sõi tema 80$ antibiotse. Mingi jama korral oleks tervisekindlustus katnud haiglakulud, kuid igasugused ravimid oleksin pidanud ma ise ostma (80$ biotse - no thanks). Traalides tuli laeva tekile k6iki rikkaliku selfiala elustiku esindajaid, kaasa arvatud stingray, sea snake, burney, stonefish, jt.. The stonefish, which lives off the coast of Australia , is the most poisonous fish in the world. Enamus ajast töötasid sorteerimislindi ääres, kus siis tuli krevette välja noppida, samas hoiduda kokkupuutest nende äärmiselt mürgiste kaladega, mille torke puhul oleks kohe paariks nädalaks haiglas. Sea Snake-i hammustuse korral võib 3 minutiga ka otsad samas anda.
2. Töö: püüdsime siis eelkõige King ja Tiger prawne e. krevette ning kammloome, lisaks sellele krabisid, kalmaare ning bugs (loomulikult mitte lutikaid, aga ei teagi eestikeelset korrektset vastet). Kõik see tuli siis sorteerimislindil välja sorteerida muu kraami seest, k.a. erinevad kalad, mis selle laeva mõttes praht. for God's sake kepp oli eristamine good prawns from soft&broken krevettidest. Selleks pidid iga kreveti oma näppude vahelt läbi laskma ning andma hinnangu, kas on soft v6i mitte. Minu merimehe käed sellise tilu-liluga ei pea paremaks tegeleda. Ja loomulikult kui paned soft kreveti heade hulka, siis on väga halvasti.
3. Firma poliitika: mina siis ei olnud Nor-West Seafoodi palgaline vaid nn. subcontractor ja oleks saanud mingi osa saagist, mille määrab siis kapten isiklikult, aga mitte väiksem kui 5%. 75% summast oleks firma maksnud 7 päeva jooksul peale laeva tühjaks laadimist ning toodangu ülevaatamist. Kui toodangu kvaliteedis puudujääke, siis firma lahkelt valmis rakendama erinevaid punismente ning hinnaalandusi. 25% rahast aga maksavad nad välja alles peale püügihooaja lõppu, s.t. novembri keskpaigas. Hallloooooo, mind ei ole siis enam siin ega vaja teie bloody dollareid.
4. Üldine õhustik: väga sokeeriv oli tulla lobsteri laevalt, kus suhtumine oli käib töö ja vile koos sinna krevetilaevale, kus õhustik a la just for money. Kõik teevad seda seal vaid raha pärast, sest fuck sake, keegi seda ometi ju ei naudi. Seda ropendamise laviini esimestel päevadel oli raske taluda, sest oli mul inimestest lihtsalt kahju, miks teevad nad midagi sellist, mida nad ei naudi, lihtsalt raha pärast - aga kas on see siis kõige olulisem? Tegemist samas meeskonnatööga, kui õunaaias korjab igaüks niipalju kui korjab ja saab selle eest ka vastava palga, siis laeva peal tehakse töö ühiselt ning saadakse ühine palk samuti. Samuti jagatakse ühiselt ka kõik jamad, kui toodangus praaki. Tekitab see kõik siis lisapingeid, kui keegi töötab liiga aeglaselt või tekitab praaki.
5. Süsteemitus, kaootilisus: rahvas seal pardal vaheldub väga kiiresti ning sellest kõik kaootilisus ning samas ka räpasus-mustus. Selleks et seal sita sees üldse püüda terve püsida on vaja hulgaliselt panustada enda hügieeni. Enda pesemine, riiete pesemine. Samas kui töötad 19 tundi ööpaevas, siis ülejäänud võimalikust uneajast taas raske eraldada hügieenile. Seega peaks see toimima õlitatult, aga ei. Keegi pani enda paar hilpu peale tööd pesema ja teised vaadaku siis ise millal omi asju pesta.
6. Tohutu müra: Laeva mootorid pidevalt töötavad, sest laeval külmutusagregaadid ja need ei tööta mitte vaikselt. Seega viibid pidevalt ilge müra keskel. Sellest üle peab siis kostma veel muusika, mida vahetevahel kölarist lasti ning ka töökorraldused, mida raske aru saada müra, aktsendi ning võõraste terminite tõttu.
7. Laev iseenesest: laev iseenesest mingi 1970 umbes ehitatud ning olnud esialgu UK traaler Põhjamerel aga siinsete püügivõimaluste vähenedes müüdud Aussi. Logises ta seetõttu samuti mitmest kohast, mis tegi seal töötamise vaid veelgi raskemaks. Nt. kiirkülma üks uks kukkus pidevalt eest ära, veesurve voolikus oli madal, mist6ttu ei uhanud see tekilt kogu saasta merre
8. Skipper: skipper ise oli samuti vast vaid üks rahamaias, kes siis andis vaid tuld, shotides pidevalt uusi koguseid laevatekile, hoolimata kas raffas jõuab seda ka läbi töötada. Hinge läksid kindlasti paarid tema poolt õeldud sõnad: esimestel öödel kui teised seisatusid suitsupausiks ja mina lihtsalt pardal istumas: do something, fuck sake. Samas paar ööd hiljem kui noppisime krevette liini ääres ja üks krevett läks minu näppude alt mööda: prawn, prawn, this is money,money sake. Kurat, nagu ma oleks tema ori - ooooo eiii, selline pull kaua ei kesta, et saare mehed kedagi orjama hakkavad.
9. Kõige krooniks: armastus käib kõhu kaudu, toitained seda samuti. Päevas oli sageli vaid üks rõõmuhetk, see oli siis kutse dinnerile ning Rachel tegi head sööki, aga esines õhtuid kus sul polnud aega isegi oma õhtusööki rahulikult lõpuni süüa, vaid pidid tormama laeva tekile shoti vastu võtma. Vat see oli juba liig mis liig.

 

Päev hiljem jätkuvalt kurnatuna hääletasin tagasi Geraldtoni, käisin sadamas raporteerimas, et mina tagasi valmis taaskord lobstereid püüdma ning juba järgmisel päeval lendasin Abrolhosi saartele kaheks kuuks merivähke püüdma. Elamine ja töötamine seal saartel oli tõeline jackpot peale orjamist krevetilaeva pardal, kuid lõpetasin ma oma seiklused kalalaeva pardalt-pardale siiski Geraldtoni regionaalhaiglas antibiootikumikuuriga.