ANN JA KAIRI

Meie lugu sai alguse sellest, et olime mõlemad ülikoolidiplomi taskusse pistnud, töötasime headel töökohtadel, kuid ometi ei olnud sellest veel küll. Hing ihkas rändama ja maailma vallutama. Ja selle soovi täitis nagu võluväel Working Holiday Austraalias.  
Kaugel seitsme maa ja mere taga veetsime ühtekokku ei rohkem ega vähem kui üksteist kuud ning sõitsime lõunamandri risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände läbi. Tegime tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback’i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga. Reisil valmisid blogid, tuhandetesse ulatuv pildipagas, tõime kaasa hulganisti reisikogemusi ja väärt näpunäiteid. Et seda kõike ka laiema publikuga jagada, otsustasime eredamad hetked, seiklused ja kasulikud nõuanded avameelselt ja humoorikalt raamatukaante vahele jäädvustada. Olge valmis – üsna pea vabaneb trükipressi alt „AUSTRAALIA – DOWN UNDER“! Päris esimene eestikeelne Austraalia-teemaline reisiraamat, mille autoriteks endised Working Holiday Maker’id.


Oma Austraalia-rännaku ajal saime proovida hunt Kriimsilma seitset ametit ja nende hulka sattusid päris mitmed kogemused, mis lisasid vürtsi igapäevaelule ja mida on siiani hea huumoriga meenutada.

                Crowne Plaza seiklused.
Gold Coastil elades töötasime kolm kuud nelja ja poole tärniga Crowne Plazas, mis kuulub rahvusvahelisse hotelligruppi InterContinental Hotels Group. Tärnid tärnideks, töö on töö oma võlude ja valudega. Üle ega ümber ei saa aga lõbusatest vahejuhtumistest, mis sageli juhtuma kippusid. Crowne Plaza restoranis Terrace Café ootas meid ees tore tiim: hotelliboss mr Brown, kes alati juba kaugelt tervitas, ristides meid Eesti kaksikuteks; kõikidest kõige karmima käega juhataja Tamminator (passi järgi Tammy) ja ülienergiline Manish katusekorruse pöörlevast restoranist Four Winds. Ühel vaiksemal pühapäeval tuli Manishile geniaalne idee lülitada restorani territooriumil välja kõik võimalikud tuled, et maailma elektrit säästa. Nii tegutseti Terrace Café telgitagustes sel päeval peaaegu küünlavalgel ja palju ei puudunud, et kokad oleks elektriahju asemel lõkke köögipõrandale püsti pannud. Tööpostil oli Manishi soovitus kõikidele baari- ja restoranitöötajatele lihtne: „Valva oma maastikku!” („Monitor your landscape!“). Kui keegi neist püüdis Manishi valitsuspiiridesse kuidagi sisse sõita, tuli kärme küsimus: „Kes juhib minu autot?” (Who’s drivin’ my car?“) Kõike seda saatis lai naeratus. Naljahammas.
Eriti altid olid koomilisi vahejuhtumeid tekitama asiaadid, kelle ristisime ühise hüüdnimega Nii-haod („Ni hao!” – „Tere!” mandariini hiina k). Nii-haod olid visad tulesüütajad. Hoiatavast sildist hoolimata õnnestus neil hommikusöögi ajal järjepidevalt croissant’e röstrisse sokutada, tagajärjeks leegitsevad sarvesaiad ja ulatuslikud tulekustutustööd. Küll püüdsime neile hommikuvõimlemist tehes käte ja jalgadega selgitustööd teha, kuid aru ei saanud nad mõhkugi ja nii mitu hommikut järjest. Röstrid põlevad ja hiinlaste viimase rahvaloendusi tulemusi arvestades kestavad kustutustööd tänapäevani. Samasugune kohmetus tabab Nii-haosid siis, kui neil kohvi- ja teetermosega laua ees seista ning „Coffee or tea?” küsida. Lõpuks süttib lambike pea kohal põlema ja siis tuleb „kofiii” ja „tii” hääldusvariante igasuguseid. Kui üritada neilt tühja taldrikut eest ära korjata, tuleb kiire pearaputus ja kätevehkimine. Vabandust, mõni riisitera oli vist siiski söömata.
Kui ühe Amway õhtusöögi ajal oli meil au võõrustada 175 Nii-haod, muutus Crowne Plaza tõeliseks Chinatowniks ning meie teadmised Nii-haode kohta täienesid oluliselt. Buffet’le lendavad nad peale korraga. Vett nad ei joo. Leiba nad ei söö. Kihisevatest limonaadidest käivad suure kaarega mööda. Süües on vaja enda ees hoida vähemalt kolme taldrikut, igaühel natukene kapsaid ja riisi. Samas sobib üks kauss ideaalselt soolase ja magusa transportimiseks, nii et šokolaadiglasuuriga profiteroolid segunevad maitsvalt kapsaga. Suuri praetaldrikuid nad ei tunnista, parem väikesed ja mitu. Nuga nad kasutada ei oska. Ka kahvliga on raske riisiterasid mööda kaussi taga ajada. Parem ikka lusikas. Kiivisid ja viinamarju meeldib neile hävitada nii, et koor ja seemned imepisikeste tükikestena hiljem lauda kaunistaksid. Tänusõnadega ei priisata, vaid mõni üksik polüglott pobiseb midagi vastuseks. Osa palub mõned kapsad karbiga kaasa pakkida. Hea pärast hotellitoas nosida. Kui nad lahkuvad, oleks nagu tsüklon Nii-Hao üle käinud.
Kõigele vaatamata on Nii-haod vahvad tegelased, kes omas elemendis tõrgeteta eksisteerivad, aga seitse maa ja mere taga seitsmel juhul kümnest täbarasse olukorda satuvad.

                Banaanikuningriik Tully.
Meie Cairnsi-elu sattus ajale, mil reisieelarve vajas täiendust ja mõelda tuli puhkuse kõrval ka tööinimese argimaailmale. Ees kolm viimast Austraalia nädalat, oli viimane aeg end maatöö võlude ja valudega kurssi viia, sest lõunamandrilt ei tohiks ükski seljakotirändur lahkuda farmitööd proovimata. Oma sihtmärgiks valisime Cairnsist paaritunnise bussisõidu kaugusel lõunas asuva banaanikuningriigi Tully. 
Tullys on oma Austraalia avastusretke käigus peatunud pea iga eestlane, nii et äratundmisrõõmu peaksid meie seiklused pakkuma rohkem kui küll. Meie lihtne elu Tully moodi kestis täpselt nädala – reedest reedeni. Sõna b-a-n-a-n-a omandas selle ajaga maagilise tähenduse: banaanist sai Banaan.
Reede varahommikul enne päikesetõusu hüppasime Cairnsis bussi peale, et sõita 140 km lõuna pool asuvasse 3500 püsielanikust banaaniväänajaga Chiquita kuningriiki, eesmärgiks leida elamine ja töö. Tully hostelid majutavadki enamasti vaid banaanifarmide seljakotiränduritest töölisi ning ühtlasi otsivad ka töökoha. Kunagiste staažikate Tully banaanibosside Pafi ja Tiidu soovitatud hostelil Hotel Tullyl oligi meile üks toakene varuks. Toakene selles mõttes, et üle kahe inimese korraga liikvel olla ei saanud, muidu tuli teed anda iga nurga peal. Tutvusime alles oma uue elukoha eeliste ja puudustega, kui äkitselt administraator uksele koputas ja reipalt teatas, et leidis meile tööotsa. Esmaspäeva varahommikul sai meile osaks privileeg farmeriauto peale hüpata, et objektile sõita. Üllatavalt kiiresti loksus kõik paika.

Nädalavahetusel tutvusime banaanilinna vaatamisväärsuste ja vabaaja veetmise võimalustega. Tegime kindlaks, et Tully suurimad turistiatraktsioonid on peatänav, IGA supermarket, postkontor, suhkruroovabrik ja hiigelkummik. Ühe kuldaväärt leiu tegime siiski veel. Inimtühi pehme muruga kooli spordiväljak oli parim koht kergete kehaliste aktiivsuste jaoks pärast nii vaimselt kui füüsiliselt kurnavat farmitööd, truudeks kaaslasteks veepudel ja iPod.
Kui oleksime Tullys rohkem kui nädalakese veetnud, oleksime hea õnne korral võib-olla kokku juhtunud ka roheliste kosmosemehikestega. Tullyt on nimetatud ufode Austraalia peakorteriks, kus aastas fikseeritakse väidetavalt sadade kaupa paranormaalseid nähtuseid. Eriliselt meeldejääv ufonautika päev oli 19. jaanuar 1966, mil kohalik farmer nägi tundmatut lendavat objekti 10-12 m kõrgusele õhku tõusmas ja minema hõljumas. Kosmoselaev oli farmeri sõnul 7,6 m pikk ja 2,4 m sügav ning jättis maha saladusliku viljasõõri, ufo pesa. Kahjuks või õnneks oli ainus ebamaine olevus, kellega meie Tullys kokku puutusime, 14aastase staažiga banaanivirtuoos.
Kelle hing ihkab adrenaliinitekitava veeseikluse järele, proovigu kärestikusõitu Tully jõel. Kes soovib pääseda kuiva nahaga, võib ette võtta teekonna 40 km kaugusel asuva Tully mäekuru äärde, kust vihmahooajal tuiskab 300 meetri kõrguselt alla võimas veepahvak. Kuival hooajal pakub mäekuru kauneid loodusvaateid ning kilomeetrite kaupa matkaradu. Nii et kiiver pähe ja kummipaadiga kärestike vahele slaalomit sõitma või matkasaapad jalga ja metsaradu avastama! Meie pühendasime end nädalaks täielikult banaanidele. On aeg heita pilk banaanifarmi telgitagusesse.

Banaanivabrikandi päev on peaaegu et minutipealt paika pandud, nii et esmaspäevast reedeni kestnud viiepäevase töönädala kirjeldamiseks sobib imehästi meetod „viis kärbest ühe korraga”.
Kell 5 äratus. Liiga varajane aeg inimestele, kes on viimased paar kuud kokku puutunud rutiinitu puhkaja elurütmiga.
Kell 5.45 kohtume farmidžiibiga, mis objektile toimetab. Igahommikune autosõit kestab veerand tundi.
Kell 6.35 heliseb kell nagu koolis ja vabrikandi tööpäev algab. Oma nädalase banaanikarjääri jooksul saime proovida kolme sorti tööd. Banaanisalusse lasti meid alles reedel, ülejäänud neli päeva veetsime banaanitehases, mille sisendiks suured puult maharaiutud banaanikobarad ja väljundiks pakendatud banaanikastid. Esimene tööpäev algas kilekottide sorteerimisega, mida on vaja banaanikobarate kaitsmiseks päikese ja tuule eest. Tunnike sorteerimist tundus igavikuna.
Esmaspäeva pärastlõunast reede hommikuni oli meie tööülesandeks banaanide sorteerimine. Liinitöö missugune – ühes otsas suured banaanikobarad ja teises usinad pakkijad. Meie nende keskel õilsa ülesandega suured banaanikobarad väiksemaks lammutada ja müügikõlbmatud banaanid välja praakida. Tund tunni järel. Veidigi ergutavat vaheldust tõid banaanide vahel hüpanud konnad ja ämblikud. Tumeroheline vihmakeep seljas, kummikud jalas, solberdasime kaheksa tundi vee sees, ajasime taga banaanikobaraid ja rebisime neid nii kiirelt, kui jaksasime. Banaaniliini õudusunenägu sai reaalsuseks, kui pakkijad hulluks läksid ja liini jäävalt käima jätsid. Viskusime siruli banaanikuhjadele ja üritasime päästa, mis päästa annab. Iga hinna eest tuli vältida plekiliste viljade jõudmist pakkijateni, sest vastasel juhul oleks järgnenud esipakkija demonstratiivesinemine imekiire rebimistehnikaga ja loeng õige murdmispunkti leidmisest.
Reedel juhtus tõeline maailmaime ja banaanid said ühel hetkel lihtsalt otsa. Nii hüppasime banaanitreilerisse ja suundusime banaanisallu oma uut tööülesannet täitma – banaanipuid üksteise külge siduma. Õigem oleks öelda kägistama, sest ümber lehtede tõmmatav nöör tuli pinisedes pingule vinnata. Banaanipuude sidumine ei ole niisama lihtne töö. 14aastase farmistaažiga banaanivirtuoos seletas meile enne praktiseerima laskmist tund aega, mis, miks ja kuidas käib. Algajatele nöörijatele jagati olulisemad ametisaladused: on olemas Z- ja X-tehnika, ühe tiiru ja kahe tiiruga sidumisviisid, tehtavad sõlmed on väga erilist tüüpi, kahe banaanipuu vahelist pikemat vahemikku ehk highway’d blokeerida ei tohi, sest raske kobaraga nööridesse aheldunud banaanivabrikanti ei ole kellelegi vaja. Banaaninöörimine on nagu omaette teadusharu. Seda kõike õilsal eesmärgil, et tsüklonid ja tormituuled puid saatuslikult ei räsiks.
Kell 9.10 heliseb kell. Paus 20 minutit. Kõik usinad töömesilased istuvad suurte laudade ümber ja nosivad.
Kell 12.15 heliseb kell. Paus 30 minutit. Nosimise teine voor. Vaheajale järgneb viimane kahetunnine töömaraton – tunneli lõpus paistab uduselt valgus.
Kell 15.10 heliseb kell. Liinid pannakse seisma, banaanikast jäetakse pooleldi pakkimata, banaanikobarad vette hulpima, autodel pannakse mootorid käima ja töölised hüppavad välgukiirusel autodesse.
Kell 15.12 on banaanivabrik inimtühi ja ootab järgmist hommikut. Reedel töölt koju sõidutatud, pakkisime imekiirelt asjad ja istusime rahuliku südamega Cairnsi bussi peale, jättes Tully igaveseks selja taha. Ei ole farmitöö igaühe jaoks. Viis päeva banaanimaailma telgitaguseid oli liiga nüristav, ajusurmav ja rutiinne. Ometi ei kahetse me hetkekski maatööle minekut, sest iga kogemus on midagi väärt ja kuldsetele Tully-aegadele tagasi mõeldes tuleb meelde ülinaljakaid seiku. Nüüd supermarketist banaane ostes teame, mida iga banaanikobar on pidanud läbi elama ning kui mitme inimese töö, vaev ja närvirakud seal taga on. Banaanijutu lõpetuseks seepärast sügav kummardus kõigi banaanifarmerite ees, et neil on motivatsiooni, jaksu ja tahtmist banaanidega päevast päeva jännata. Respekt.